Mati Karmin ilmub kunstiareenile ülimalt efektselt, prožektorite eredas valguses ja trummipõrina saatel – juba üliõpilaspõlves saab temast täht eesti skulptuuritaevas. Kiitvad arvustused pressis, personaalnäitused – mis iseenesestki prestiižikad ja arvukad, ja seda eriti meie praegustel rasketel aegadel – kinnitavad ja kindlustavad seda positsiooni aastast aastasse. Näib, et ande mastaapsus ja isiksuse suurus ei tekita kelleski kahtlust. Ometi satub vaatleja raskustesse, kui ta peab personaaži käitumise järgi määratlema tema karakterit. Arvustustesse lipsavad soovitused sünteesist, hoiatavad märkused pealiskaudsuse ja eklektika ilmingutest./.../Võib tunduda, et Mati Karmin on inimene ilma stiilita, või täpsemalt määratledes – paljude stiilide inimene. Kriitika on korduvalt märkinud tema kalduvust imiteerida art deco’d, kuigi sama vabalt kasutab ta kubistlikke võtteid. Kas eraldi, vormides stiilipuhast kubistlikku plastikat, või segades – lõigates orgaanilise vormi ootamatult läbi muude geomeetriliste pindadega. Talle allub igikestev realistlik traditsioon, kuid sama hõlpsalt alustab ta sellega mänglemist ekspressiivses või iroonilises groteskses laadis. Loodus on talle kinkinud skulptori jaoks nii hinnatava ande – ande tajuda massi, selle tihedust, kaalu, tasakaalu ning materiaalset elu. Samal ajal tunnetab ta suurepäraselt ka auku, tühjust kui massi puudumist või nagu antimassi; kunstnik ise väidab, et skulptuur – see on hästi organiseeritud tühjus./…/Võib-olla tuleks just siit otsida autoripoolseid identiteedi otsinguid? Tema mitmekülgsus, hämmastav oskus muuta oma nägu, kehastuda ümber, saada teiseks, tema tabamatus – see kõik pole mitte üksnes tema ande olemus, vaid on teataval määral ka tahtlik. Selles segaduses on olemas loogika. Kui suur on selles teadliku taotluse osa – vaevalt et Karmin seda isegi öelda oskaks, aga selle olemasolu ei tekita kahtlust./…/Eelkõige on tema andes olemas energeetiline alge. Ta on juba saatuse poolt määratud lõppematule loomingulisele aktiivsusele. Nagu mingi relatiivne footon eksisteerib ta vaid liikumises, tegutsemises. Siit tuleb ka tema hämmastav produktiivsus, mida toetab oma jõu tunnetamine. Selline energialaeng lihtsalt ei saa mahtuda kord välja töötatud stiili tunnelisse või kunagi valitud suundumusse. Vabade ja spontaansete liikumiste tarbeks on talle vajalikud teised mängumaad. Ja ta võtab nad endale ise. Juba ande stiihilisus ise sunnib “aja nõuetega” mitte arvestama. Kuid asja teine külg pole vähem tähtis. Näib, et Mati Karmin mõistab kunstniku seesmise vabaduse jaoks ühte olulist tõde: ta ei kavatse olla liialt nüüdisaegne. Nagu ütles kord Chesterton, on “sajandite tee üle külvatud “tõeliselt nüüdisaegsete inimeste” laipadest”. Karmini vitaalsus maksab selleks liiga palju, et seda ohverdada aktuaalsusele. Just sellepärast ei saa Karminit pidada postmodernistiks ega hiliseks avangardistiks. Konks seisneb selles, et ta on nii seda kui teist, on nii siin kui seal, ja samal ajal pole ei siin ega seal. Ta on tema ise – nendes avarates, imelistes raamides, mida aeg kunstniku ette seab. /…/Kuid puu kui materjal paljastas Karmini loovuse üldised ja fundamentaalsed alused: geneetiliselt säilinud talupoeglik mentaliteet, mis istub peenendunud intelligentsikihi sees ja sünnitab omapäraseid sünteese. Tõenäoliselt peitub just siin meistri sõltumatuse allikas, siit johtub kartmatus traditsiooni ees, kartmatus olla traditsiooniline epigoonluseta, oskus olla sügav ja otsekohene, oskus näha ning mõista maailma.